Hüüa-ja kõik kuulevad, mida sa ütled. Sosista-ja lähedal olijad kuulevad, mida sa ütled. Vaiki-ja su parim sõber kuuleb, mida sa ütled.

.. ja nii see oligi. On ehk siianigi, kuid kõik on muutunud.

Mis juhtus? Me kaugenesime. Kuna juhtus? Ammu. Oleme me õnnelikud selle üle? Sinu kohta ma ei tea, kuid kurat, mina olen täiesti kildudeks.

Ei saa väita, et see polnud sinu süü. Ei saa väita, et see polnud minu süü. See oli meie mõlema süü.

Ligikaudu 15 aastat tagasi me kohtusime. Mäletad? Mina ei mäleta. Olime siiski liiga tatid veel. Aga ma pakun, et siis juba, kui ma sind esimest korda nägin, teadsin, et sinust saab minu südamesõbranna.
Me olime alati koos, tegime alati koos lollusi, alati rääkisime üksteisele kõigest. Seda tegime ka nii kaua, kuni kaugenesime.
Meie ellu tulid poisid, me vahetasime mõlemad kooli, millega kaasnesid ka uued tutvused, uued sõbrad, uued hobid. Meil ei jätkunud üksteise jaoks aega. Me tülitsesime palju. Leppisime ära. Tülitsesime veel. Ehk need tülid juba näitasid, et lõpp on lähedal?!
Mul on väga kahju mõelda, et need aastad on nüüd täiesti vastu taevast visatud.

Sa tea, et ükskõik, et me enam ei suhtle nii palju ja ükskõik kui me enam üldse ei suhtle, siis sa ikkagi oled mulle väga kallis. Liigagi kallis. Sa tead, et ma pole kunagi sinust kedagi tähtsamaks pidanud ja ilmselt see ei muutu ka. Sa olid, oled ja jääd liiga oluliseks minu jaoks!

Ma armastan sind kullake! No matter what! :/